Kõigile kes veel ei tea minu praktika blogi mittetäitmise põhjust siis ma suutsin oma arvutile vett peale valada, mille tulemusel mul ei ole lihtsalt töötavat arvutit enam. Ütleks, et blogi täitmine on veel kõige väiksem mure, mis sellega kaasnes. Kogu ülikooli dokumendid on ju mu arvutis ning mul puudub ligipääs neile seniks kuni saan eestisse ning kuskile tehniku juurde. Ja pluss muidugi on üldse võimalus, et mul on uut arvutit vaja. Aga see selleks. Teemaga praktika juurde.
Ma tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et mul on täielikult tüdimus ees ning ma ei jaksa oodata, et ma saaks juba Eestisse. 11 nädalat praktikat võõrriigis on natukene liiga palju, vähemalt minu arvates ja minu jaoks. Ei asi ei ole sellest, et nüüd peab nii pikalt tööd tegema või, et mulle ei meeldiks see töö, mida ma teen. Mulle väga meeldib. Aga selle juures on nii palju muid stressi tekitavaid tegureid, mis peale umbes 7-8ndat nädalat muutusid eriti raskelt väljakannatatavateks. Sest minu jaoks oli umbes 7-8 nädalat see aeg, mis kulus siin kohanemiseks. Peale seda hakkasin tunnetama rutiinsust (kuigi see eksisteeris algusest peale kuid oli lihtsalt algselt nn uus ja huvitav) ning kui olin juba omadega rutiinis, hakkasin oma tähelepanu rohkem pöörama muudele asjadele minu ümber, kui uus ja huvitav praktika ning esile hakkasid kerkima tegurid, mis mind häirivad. Aga mis andragoog ma oleks kui ma oma raskuste üle ei juurdleks? Sama reha otsa astumine näitaks andragoogi puhul ikka ülimalt laiskust ma arvan (Ja selle reha all ma ei mõtle praktika koha valikuid vaid muid algselt väikeseid "kõrvalisi" detaile, millele ma tähelepanu ei pööranud). Mõtlen, et kas peale andragoogika õpinguid on üldse selline asi võimalik, et ma ei analüüsi kogetut või nähtut, ei küsi iga asja peale endalt miks ja kuidas nii, ning ei otsi pidevalt millelegi vastuseid? Vahest mõtlen, et tahaks selle kuskilt nupust vahelduseks välja lülitada aga näed ei saa.
Taaskord algse teema juurde tagasipöördudes, otsustasin teha postituse oma stressiallikatest ning erinevatest probleemidest, mis välismaal praktikat teostades minu teele sattusid. Minu mõte ei seisne sellest, et oi ärge minge välismaale praktikale sest näete siin on sada põhjust, miks mitte minna. Vaid selles, et ehk aitavad need punktid kellegil tulevikus end rohkem ettevalmistada. Ja muidugi peamine põhjus on ikka selles, et soovin neid iseenda jaoks analüüsida. Kirjalik refleksioon peaks ju kõige tõhusam olema?
Koduigatsus. Täiesti ausalt mul ei ole varem mitte kunagi tekkinud koduigatsust. Ja enda arvates ma isegi mitte ei olnud seda tüüpi inimene, kellel tekib koduigatsus. Ma tegelikult isegi ei mõistnud eriti täpselt mida tähendab koduigatsus, nüüd ma siis tean. Aga miks ja millest ta siis mul ikkagi aegajalt tekib? No esiteks üheks suurimaks teguriks on muidugi see, et ma olin selleks kolmeks kuuks oma koera Eestisse oma vanemate juurde jätma. Ja mu koer on hetkel ilmselt minu jaoks kõige suurem kodu sümbol sest temaga olen ma viimase kahe aasta jooksul kõige rohkem aega koos veetnud. Muidugi arvestada juurde veel kohustustundest tekkiv suur mure tema üle ning ka aegajalt tekkiv süütunne, et kuidas võtsin koera kui ei suuda tema eest igapäev hoolt kanda. Muidugi tegelikult pole asjas üldse erilist probleemi, koer on õnnelikult koos teise väikse koeraga ning naudib igapäev looduses ringi jooksmist ning tuttavaid inimesi. Teiseks üheks peamiseks asjaks on kõiksugu väiksed detailid minu tavapärases mugavustsoonis. Näiteks kasvõi kuidas sind poes teenindaja teenindab või kuidas autod liikluses sõidavad. Kui peamine vaimustus ning uudishimu mööda läks siis avastasin, et need kõiksugu väiksemad detailid hakkasid mind häirima, ebamugavust tekitama. Jah see on kultuuride erinevus. Aga kui sa tunned, et sa oled väsinud ning natukene stressis ning sel hetkel ei ole sind ümbritsevas keskkonnas peaaegu midagi tuttavat, siis tekib igatsus selle tuttava mugavustsooni järgi. Mitte otseselt kodu järgi vaid üleüldiselt tuttava ümbritseva keskkonna järgi. Arvan, et seetõttu polegi mul kunagi varem koduigatsust tekkinud, et Eestis nn vanemate kodust välja kolides jäi keskkond ikkagi sarnaseks ning ringi reisides, ei ole ma kunagi varem päris kolm kuud kuskil eemal viibinud. Aga kindlasti ei oleks seda koduigatsust ilma teiste teguriteta.
Raha. Jah ma tean, et rahast ei ole ilus rääkida aga see on miskit millele tuleb minu arvates kindlasti välispraktikale minnes tugevalt mõelda. Kindlasti tuleks igalühel, kes plaanib välispraktikat teostada, ka Erasmuselt toetust taodelda. Kui juba algusest peale ei käi praktika koha valik läbi Erasmuse, minul oli enne praktika koht ning siis alles pöördusin Erasmuse poole... Mina aga näiteks puhtalt toetuse najal hakkama ei saanud. Kolme kuu ühika rent oli juba peaaegu sama suur kui toetus ning kulutusi tuli kindlasti rohkem ka lisaks kui ma oskasin arvestada. Ja muidugi on tore kui ju reisimist ka lubada saab.
Keelebarjäär. Eestlased oskavad võrreldes teiste riikidega ikka väga hästi inglise keelt. Barjäär tekkis peamiselt seetõttu, et paljud inimesed lihtsalt ei oska inglise keelt ja raske on ennast mõningates olukordades selgitada. Esimesed nädalad see mind ei kurnanud/häirinud aga kuskilt maalt muutus see väsitavaks, et päevast päeva on mul raske ennast teistele mõistetavaks teha ning ma ei pääse sellest keskkonnast. Samuti ka see, et ma ei saa kunagi aru mida inimesed minu ümber räägivad. Algul kuulasin ning praktika lõpu poole ma ei pannud enam üldse tähele hollandi keelseid vestlusi enda ümber, sest ma ju nii kui nii ei saa aru. See oli ka kurnav seetõttu, et mingil määral tekitas see kuskil sügaval minus ikka natukene tõrjutuse tunnet.
Sotsiaalne elu. Selle punkti all ma ei mõtle, et ma oleks kuskil toa nurgas kükitanud omaette need kolm kuud aga tundsin küll väga puudust oma tavapärasest sotsiaalsest võrgustikust. Minu praktika organisatsiooni kolleegid olid minust ka kõvasti vanemad kellega nii öelda väljaspool töö aega kuskile aega veetma ei läinud. Muidugi olid meil alati väga toredad vestlused ning arutelud kui nad ei olnud minu jaoks ikkagi lähedased inimesed. Ühikas, kus ma viibisin, kubises väga peo lembelistest noortest. Kuidas kellegile, mõne jaoks oleks see ehk puhta paradiis olnud kuid minu jaoks vähemalt sel perioodil ei olnud sellise elustiili jaoks aega ega tahtmist. Samuti olid ka neil endal välja kujunenud kindlad seltskonnad, keda ma tegelikult üldse väga harva kuskil koridori peal või köögis kohtasin. Tööd kuhjus ka kuidagi väga palju ja seega veetsin väga palju aega üksinda töötades ning tundsin, et tegelikult ma väga vajaks vahepeal nädala sees õhtuti mõnda kohvitamist või jalutuskäiku sõbrannaga, et arutada kogetut ja kuulata asju kellegi teise vaatevinklist. Okei, skype ajas ka mingil määral asja ära.
No comments
Post a Comment