Erasmus keeletest II - tulemused ja võrdlus

Oma praktika perioodi alguses pidin Erasmuse tarvis täitma ära keeletesti ning samamoodi ka praktika lõpus. Erasmus laseb neid teste täita, et hinnata kuidas välispraktika mõjub inglise keele oskusele. Test on päris pikk, võtab umbes 40-50minutit. Siin on minu tänase testi tulemused: 

Huvitav on see, et minu keeleoskus oleks nagu halvemaks läinud.... Kokkuvõtlik tulemus on ikka sama C1 kuid eraldi tulemused olid mul eelmine kord paremad. Võibolla mõjutab ka seda see, et tol hetkel ma juba viibisin inglise keelses keskkonnas ning olin sellele rohkem häälestunud ning praegu tegin seda väsinuna kiirelt ära, sest homme on tähtaeg.

Lugemine I kord - C2 ja nüüd C1. Kuulamine I kord - C2 ja nüüd B2, mis on kuidagi eriti suur vahe ning seda on mul eriti raske mõista, et kuidas nii. Samas kui ma mõtlen siis esimene kord ma tegin testi väga hoolsalt ning kuulasin kõiki tekste mitu korda ning seekord kuulasin kõiki ühe korra ja valisin vastuse sest tundus, et sobib kõige paremini ehk ma tegelikult ei veendunud kas ma sain õigesti aru. Grammatika I kord B2 ja nüüd C1 , see on ainuke, mis on paranenud ja seda ma ka mõistan sest õppisin seal väga-väga palju grammatikat. Sõnapagas I kord C2 ja nüüd B2, kuigi ma vaidleks väga vastu sest ma õppisin enda jaoks väga mitmeid uusi sõnu ning isegi märkisin keerukamad neist üles, et meelde jätta. Aga ju siis lihtsalt sattusid sellised ülesanded, mis tõid mu nõrkused esile või olin ise liialt lohakas. Key communicative phrases enne C2 ja nüüd C1,

Mis tekitab välispraktikal viibides mulle stressi?

Kõigile kes veel ei tea minu praktika blogi mittetäitmise põhjust siis ma suutsin oma arvutile vett peale valada, mille tulemusel mul ei ole lihtsalt töötavat arvutit enam. Ütleks, et blogi täitmine on veel kõige väiksem mure, mis sellega kaasnes. Kogu ülikooli dokumendid on ju mu arvutis ning mul puudub ligipääs neile seniks kuni saan eestisse ning kuskile tehniku juurde. Ja pluss muidugi on üldse võimalus, et mul on uut arvutit vaja. Aga see selleks. Teemaga praktika juurde.
Ma tõstan käed üles ja ütlen ausalt, et mul on täielikult tüdimus ees ning ma ei jaksa oodata, et ma saaks juba Eestisse. 11 nädalat praktikat võõrriigis on natukene liiga palju, vähemalt minu arvates ja minu jaoks. Ei asi ei ole sellest, et nüüd peab nii pikalt tööd tegema või, et mulle ei meeldiks see töö, mida ma teen. Mulle väga meeldib. Aga selle juures on nii palju muid stressi tekitavaid tegureid, mis peale umbes 7-8ndat nädalat muutusid eriti raskelt väljakannatatavateks. Sest minu jaoks oli umbes 7-8 nädalat see aeg, mis kulus siin kohanemiseks. Peale seda hakkasin tunnetama rutiinsust (kuigi see eksisteeris algusest peale kuid oli lihtsalt algselt nn uus ja huvitav) ning kui olin juba omadega rutiinis, hakkasin oma tähelepanu rohkem pöörama muudele asjadele minu ümber, kui uus ja huvitav praktika ning esile hakkasid kerkima tegurid, mis mind häirivad. Aga mis andragoog ma oleks kui ma oma raskuste üle ei juurdleks? Sama reha otsa astumine näitaks andragoogi puhul ikka ülimalt laiskust ma arvan (Ja selle reha all ma ei mõtle praktika koha valikuid vaid muid algselt väikeseid "kõrvalisi" detaile, millele ma tähelepanu ei pööranud). Mõtlen, et kas peale andragoogika õpinguid on üldse selline asi võimalik, et ma ei analüüsi kogetut või nähtut, ei küsi iga asja peale endalt miks ja kuidas nii, ning ei otsi pidevalt millelegi vastuseid? Vahest mõtlen, et tahaks selle kuskilt nupust vahelduseks välja lülitada aga näed ei saa.
Taaskord algse teema juurde tagasipöördudes, otsustasin teha postituse oma stressiallikatest ning erinevatest probleemidest, mis välismaal praktikat teostades minu teele sattusid. Minu mõte ei seisne sellest, et oi ärge minge välismaale praktikale sest näete siin on sada põhjust, miks mitte minna. Vaid selles, et ehk aitavad need punktid kellegil tulevikus end rohkem ettevalmistada. Ja muidugi peamine põhjus on ikka selles, et soovin neid iseenda jaoks analüüsida. Kirjalik refleksioon peaks ju kõige tõhusam olema?

Koduigatsus. Täiesti ausalt mul ei ole varem mitte kunagi tekkinud koduigatsust. Ja enda arvates ma isegi mitte ei olnud seda tüüpi inimene, kellel tekib koduigatsus. Ma tegelikult isegi ei mõistnud eriti täpselt mida tähendab koduigatsus, nüüd ma siis tean. Aga miks ja millest ta siis mul ikkagi aegajalt tekib? No esiteks üheks suurimaks teguriks on muidugi see, et ma olin selleks kolmeks kuuks oma koera Eestisse oma vanemate juurde jätma. Ja mu koer on hetkel ilmselt minu jaoks kõige suurem kodu sümbol sest temaga olen ma viimase kahe aasta jooksul kõige rohkem aega koos veetnud. Muidugi arvestada juurde veel kohustustundest tekkiv suur mure tema üle ning ka aegajalt tekkiv süütunne, et kuidas võtsin koera kui ei suuda tema eest igapäev hoolt kanda. Muidugi tegelikult pole asjas üldse erilist probleemi, koer on õnnelikult koos teise väikse koeraga ning naudib igapäev looduses ringi jooksmist ning tuttavaid inimesi. Teiseks üheks peamiseks asjaks on kõiksugu väiksed detailid minu tavapärases mugavustsoonis. Näiteks kasvõi kuidas sind poes teenindaja teenindab või kuidas autod liikluses sõidavad. Kui peamine vaimustus ning uudishimu mööda läks siis avastasin, et need kõiksugu väiksemad detailid hakkasid mind häirima, ebamugavust tekitama. Jah see on kultuuride erinevus. Aga kui sa tunned, et sa oled väsinud ning natukene stressis ning sel hetkel ei ole sind ümbritsevas keskkonnas peaaegu midagi tuttavat, siis tekib igatsus selle tuttava mugavustsooni järgi. Mitte otseselt kodu järgi vaid üleüldiselt tuttava ümbritseva keskkonna järgi. Arvan, et seetõttu polegi mul kunagi varem koduigatsust tekkinud, et Eestis nn vanemate kodust välja kolides jäi keskkond ikkagi sarnaseks ning ringi reisides, ei ole ma kunagi varem päris kolm kuud kuskil eemal viibinud. Aga kindlasti ei oleks seda koduigatsust ilma teiste teguriteta.

Raha. Jah ma tean, et rahast ei ole ilus rääkida aga see on miskit millele tuleb minu arvates kindlasti välispraktikale minnes tugevalt mõelda. Kindlasti tuleks igalühel, kes plaanib välispraktikat teostada, ka Erasmuselt toetust taodelda. Kui juba algusest peale ei käi praktika koha valik läbi Erasmuse, minul oli enne praktika koht ning siis alles pöördusin Erasmuse poole... Mina aga näiteks puhtalt toetuse najal hakkama ei saanud. Kolme kuu ühika rent oli juba peaaegu sama suur kui toetus ning kulutusi tuli kindlasti rohkem ka lisaks kui ma oskasin arvestada. Ja muidugi on tore kui ju reisimist ka lubada saab.

Keelebarjäär. Eestlased oskavad võrreldes teiste riikidega ikka väga hästi inglise keelt. Barjäär tekkis peamiselt seetõttu, et paljud inimesed lihtsalt ei oska inglise keelt ja raske on ennast mõningates olukordades selgitada. Esimesed nädalad see mind ei kurnanud/häirinud aga kuskilt maalt muutus see väsitavaks, et päevast päeva on mul raske ennast teistele mõistetavaks teha ning ma ei pääse sellest keskkonnast. Samuti ka see, et ma ei saa kunagi aru mida inimesed minu ümber räägivad. Algul kuulasin ning praktika lõpu poole ma ei pannud enam üldse tähele hollandi keelseid vestlusi enda ümber, sest ma ju nii kui nii ei saa aru. See oli ka kurnav seetõttu, et mingil määral tekitas see kuskil sügaval minus ikka natukene tõrjutuse tunnet.

Sotsiaalne elu. Selle punkti all ma ei mõtle, et ma oleks kuskil toa nurgas kükitanud omaette need kolm kuud aga tundsin küll väga puudust oma tavapärasest sotsiaalsest võrgustikust. Minu praktika organisatsiooni kolleegid olid minust ka kõvasti vanemad kellega nii öelda väljaspool töö aega kuskile aega veetma ei läinud. Muidugi olid meil alati väga toredad vestlused ning arutelud kui nad ei olnud minu jaoks ikkagi lähedased inimesed. Ühikas, kus ma viibisin, kubises väga peo lembelistest noortest. Kuidas kellegile, mõne jaoks oleks see ehk puhta paradiis olnud kuid minu jaoks vähemalt sel perioodil ei olnud sellise elustiili jaoks aega ega tahtmist. Samuti olid ka neil endal välja kujunenud kindlad seltskonnad, keda ma tegelikult üldse väga harva kuskil koridori peal või köögis kohtasin. Tööd kuhjus ka kuidagi väga palju ja seega veetsin väga palju aega üksinda töötades ning tundsin, et tegelikult ma väga vajaks vahepeal nädala sees õhtuti mõnda kohvitamist või jalutuskäiku sõbrannaga, et arutada kogetut ja kuulata asju kellegi teise vaatevinklist. Okei, skype ajas ka mingil määral asja ära.

Minu 8 nädal ehk kolm on veel jäänud

See nädal oli tavapärane - täis üllatusi ja ootamatusi. Fatk on see, et ma pole oma elus pidanud nii lühikese aja vältel nii palju puutuma kokku olukordadega, kus ma pean "puusalt tulistama". Siin on aga see iganädalalne asi. Mis ühest küljest on natukene kurb sest see peegeldab seda, et oleks vaja selles suunas tegutseda, et seda segadust vähendada aga teisest küljest olen ma selle üle tänulik, sest see on aidanud mul väga palju areneda.

Mida ma selle segaduse ja üllatuste all siis mõtlen? Esiteks sa ei tea kunagi kas ja kui palju õpilasi kohale ilmub. Mitte tulemise põhjuseid on mitmeid: 1)paljud töötavad ehk tööaeg kattub kohtumisega; 2)Neil on mõne aine eksam või eksami eelne päev, mil valmistuvad selleks ette 3)Paljud tulevad kaugemalt ning kui jäävad rongist maha ning järgmine rong tuleb alles tunni pärast siis nad otsustavad üldse mitte tulla 4)Paljudel on ainult 1 päev nädalas kool ehk see muudab nad veel laisemaks ning nad ei viitsi sellel ühel päeval ka kohale tulla 5)kohaletulek on absoluutselt enda asi (mis on ka okei ja õige sest nad on täiskasvanud inimesed, keda ei saa ega tohi sundida) 6)neil on tihti palju eraelulisi või personaalseid probleeme, mille tõttu nad ei suuda/taha kohale ilmuda. Teiseks käib Tabora majandus peamiselt paberil ja organisatsiooni kommunikatsioonil puudub kindel struktuur. Olen ka enne rääkinud lugusid kuidas oluline info minuni lihtsalt ei jõua sest kõik lükkavad mõttes vastutuse kellegile teisele, et küll see isik räägib. See näitab selgelt, et puudub kindel info liikumise suund, viis, kanal jne. Samas on selline valik tehtud, et nad ei eelista väga iganädalasi formaalseid koosolekuid ning paberit eelistatakse digitaalsusele. Mida ka ma väga mõistan sest esiteks on see natukene Belgiale iseloomulik ning teiseks on Tabora liikmestik valdavalt vanemaealine ning erinevad arvuti süsteemid tekitaks neile liiga palju raskusi. Näiteks seetõttu sel nädalal ma ei olnud teadlik, et ma võtan üle Ederna vzw ühe tillukese õpigrupi ja aitan neid inglise keele õpingutega neljapäeviti. Nad ütlesid, et saatsid meilile mulle kunagi mingi uue nädalaplaani, mille jah ma sain kuid see oli Hollandi keelne ja seal oli kirjas lihtsalt, et Inglise keel, kellaajad ning grupi number. Grupi numbrid ei ütle mulle absoluutselt mitte midagi, okei need kellega igapäevaselt tegelen on juba grupi numbrite poolest meeles. Aga ma olin enne olnud ühe grupiga keda valmistasin ette suuliseks eksamiks ning nende kursus sai eelmisel nädalal läbi ja ma muidugi eeldasin, et see ongi kõik. Aga ei tuli välja, et mulle on uus kursus planeeritud. Okei mis seal ikka, think fast! Õnneks on grupp pisike ning seekord tuli kohale ainult üks tüdruk ning seega keskendusin lihtsalt 100% sellele, et teha selgeks, millised on tema õpivajadused ning proovisime selgeks teha kuidas tal on lihtsam õppida ja asju meelde jätta. Aga ütleme nii, et see polnud esimene selline juhus kuid õnneks olen igakord suutnud kuidagi olukorra (endaarust) edukalt lahendada.

Panite ilmselt tähele, et mainisin Ederna vzw organisatsiooni, mitte Taborat. Jah tegelikult töötab Athenas kaks organisatsiooni kõrvuti. Tabora on mõeldud peamiselt  igas eluetapis täiskasvanutele (noored kuni eakad) ning Ederna keskendub erinevate puuetega, sotsiaalsete jne probleemidega lastele. Mõlemad tegelevad samatmoodi kursuste andmisega aga Edernas on näiteks lapsi kellel on isiksuse häired tänu koolikiusamisele ning vajavad täiesti individuaalset õpet ning psühholoogilist nõustamist, või lapsed/noored kellel on mingi mõni muu iseärasus (tean ühte poissi, kes ei mõista numbreid, 3 kohalisi numbreid lugedes loeb vales järjekorras jne). Samuti ka lihtsalt noored, kes olid koolis väga antisotsiaalsed ja seetõttu tõrjutud. Kuna Tabora direktor ütles, et noored on minuga väga rahule jäänud ja kuna ma olen ise ka noor ning mul on nendega lihtsam seetõttu suhestuda, määrasid nad mulle ühe 16aastaste grupi, kellel on käitumisega probleeme ning nad on enamasti endassetõmbunud. Kuigi nad jah ei ole otseselt täiskasvanud siis ma leian, et just andragoogiline lähenemine võib nende peal palju suuremat positiivset mõju avaldada kui tavakoolid. Muidugi ma tunnen igakord suurt vastutuse koormat, kui selliste haprate noortega tegelen, aga seni kuni neil on minuga mugav ning nad avaldavad huvi minuga koos õppimise vastu, liiguvad asjad minu arvatas positiivses suunas.

Kuidas mul üleüldiselt praktikal läheb? 

Kursused edenevad hästi, on muidugi õpilasi kellega on raskem head usaldusel ja austusel põhinevat kontakti saavutada aga need on tõesti üksikud inimesed, kes on 1-2 korda üldse kohale ilmunud. Üldises plaanis on mul oma kursuste üle väga hea meel. Jah ma juhendan küll inglise keele kursusi aga minu peamine eesmärk ei seisne absoluutselt selles. Ja poleks asjal mõtetki kui seisneks sest nii lühikese ajaga pole võimalik otseselt kellegi keelelisi oskusi radikaalselt muuta. Ja nad on tegelikult juba eksamiteks vajalikul tasemel enamasti. Asja eesmärk seisneb pigem nende mõttemaailmade avardamises, püüdluses saavutada nende avatus õppimise suhtes, nende enesekindluse upitamises ning üleüldiselt nende kestast välja saamises. Ja ma näen, et paljudega on tegelikult juba selle lühikese ajaga juba muutused toiminud. Nad küsivad kui ei mõista, nad huvituvad selle, mida me õpimine, avaldavad oma arvamust, alustavad arutelusid, tahavad rääkida elulistel teemadel (ntks jagada oma unistusi, arutleda kuidas sinna jõuda jne) ja kõige peamine on, et nad aitavad üksteist. Algselt kui igaüks istus oma nurka siis nüüd istume ühtselt ühe laua taga ja kui on keegi, kes ei mõista ja keegi, kes saab väga hästi aru siis ilma abi palumata asub ta juba abivajajat aitama. Muidugi on aga endiselt suureks probleemiks need korra-kaks kohale tulijad, kes selle grupi aura täielikult kohe lõhuvad ning nendega on raske. Nad ei taha ise õppida ja on teiste suhtes lugupidamatud sest nende tõttu ei saa ka teised õppida. Ja kui ma mõnda ainult ühel korral näengi siis on raske neid ka gruppi integreerida. Aga samas ma jällegi mõtlen, et kuskilt maalt jookseb see piir, et kui inimene ei taha õppida ja areneda siis ta ei taha ning see on tema valik ning mina ei saa teda sundida või isegi suunata muud valikut tegema. Ta lihtsalt peab selleni ise jõudma sest muidu puuduks ka asjast, miks ta õpib, sügavam arusaam.

Muudest praktika seotud ülesannetest: 

1) portfooliote koostamine vanglas liigub hästi. Nad on ise õnnelikud, et seda teha saavad. Nagu üks neist ütles siis nad on avastanud endas tänu sellele uusi ja huvitavaid külgi. Samuti on nad teinud ka palju mõttetööd selle üle miks ja kuidas asjad on neil elus nii läinud. Üks neist näiteks tahab välja saades hakata narkootikumi sõltlaste coachiks sest ta ise kannatas tugeva sõltuvuse all ning rabeles enda tee sellest välja ning on praeguseks olnud 6aastat puhas. Seega tema portfoolio on justkui tõestusmaterjal, mis näitab kuidas tema neid probleeme lahendas ning milliseid otsuseid langetab igapäevaselt siiani, et puhas olla. Kõik mured ja head, et näidata kuidas ja mida saaks tema sõltlastele abina ja nõustamise näol pakkuda. Ta oli ka valmis mulle oma karmi ja liigutava loo rääkima. See oli ausalt öeldes väga eriline kogemus, sest ma ei ole kunagi oma elus puutunud kokku endise narkodiileri ning endise heroiinisõltlasega. Mul on väga hea meeld, et mulle oma loo usaldas.

2) arenguprojekt liigub ka vaikselt aga mitte nii hästi kui ma sooviks. Seetõttu, et ma tahaks asja vahepeal liiga suureks ajada ja kõik tundub nii oluline kuid samas siis ma üritan, end maapeale tuua, et asi peab ikka minu võimekuse piiridesse jääma. Ehk ma olen seda piiri praegu kobamas.

3) on olnud ka jooksvaid ülesandeid. Plakatite tegemine, raportite koostamine jne