Seitsmes nädal ja vähe tööd

Oeh, tõstan käed üles ja ütlen, et sel nädalal ma ei ole teinud peaaegu midagi. Põhjuseid miks asi nii kulges on mitmeid. Esiteks jäid teisipäevased loengud ära Athenas sest grupil oli samal ajal Brüsselis muu aine eksam ning vanglas mingi muu olukorra tõttu. Kolmapäeval päev kujunes suhteliselt plaanipäraselt ja pikalt aga neljapäeval pidin oma tervist haiglasse kontrollima minema ning seetõttu jäi tööpäev ära. Seega kuna jäi ära tervelt kolm kursust neljast ei olnud mul ka mingit erilist ettevalmistuse aega vaja. Natuke lõi rivist välja ka mure tervise pärast, kuid õnneks selgus, et kõik okei ning saab täiesvaimus edasi liikuda. Pean oma motivatsiooni ka kuskilt künka alt üles otsima. Kaduma läheb see ilmselt selle pärast, et mul ei ole väga peale töö siin midagi. Väike tilluke ühika tuba ja töö. Jah nädalavahetustel sõidab mu elukaaslane mulle Saksamaalt külla, mis on väga supper aga samas see 5 päeva suudab mind ikkagi natukene muserdada. Aga okei, algamas on juba 7 nädal ehk mul on järele jäänud veel 4 nädalat praktikat ning peale mida ootab mind kohe nädalane IRIS projekti konverents Riias ja juba ongi praktika kaitsmine. Mul ei ole tegelikult üldse aega laiselda või motivatsiooni kuskilt otsida. Pean lihtsalt tegutsema. Mõtlesin, endale meeldetuletuseks väikse kava panna, et mis tegevused kohustused peavad mul selle nelja nädala jooksul täidetud olema. 

1. Arenguprojekt - peas on kõik valmis ja paberile ma lihtsalt ei oska seda panna. Ma ei tea miks see nii raske on. Võibolla peaksin asja enda jaoks konkreeksemaks muutma. Võtan kätte ja loen eelmiste aastate arenguprojekte järgmisel nädalal. Natuke on see konseptsioon ka mul segane ning ehk see aitab.

2. Essee - jaoks on mul juba paar situatsiooni ideed olemas. Pean ainult mõtlema ka teoreetilise osa peal, et mida ma üldse oskaks teooria baasil lahata ning millised situatsioonide lahendamised käivad mul hetkel veel väga üle jõu. 

3. Praktika aruanne - kirjutamist alustan enne viimast nädalat siin ehk kuskil 19. märtsi paiku sest see nädalavahetus olen üksinda ning siis saan kogu oma aja sellesse aruandesse panustada. Kindlasti pean silmitsema mingeid näiteid sest ma ei ole kindel kuidas seda aruannet koostada. 

4. Käsiraamat - okei... peaks arenguprojekti paberile saama enne kui ma seda juba rakendama hakkan ehk käsiraamatut looma. Tegelikult on mul juba märkmikus suur osa valmis. See tuleb ainult kõik inglise keelde panna ning laiemalt lahti seletada, ka teooriat juurde jne. Ehk sellega on väga palju tööd aga see on ka oluline meie IRIS projekti jaoks. Seda ma praktika raames valmis kohekindlasti ei saa aga see ei olegi oluline. Enda jaoks panen tähtajaks kuskil 25aprill sest siis läheb juba koguaeg eksami täitmiseks. 

5. Mini koolitus/õpituba "portfoolio koostamine" - peaksin sellega ka alustama enne praktika aja lõppu siin sest Eestisse jõudes ei ole mul väga aega sellega tegeleda. Arvan, et mahutan selle aruandega samasse nädalavahetusse (tegelikult reede-esmaspäev), et aruande kirjutamisele midagi vahelduseks ka oleks. 

6. Praktika kaitsmise ettevalmistamine - sellele ma pean ka mõtlema enne Eestisse suundumist. Või siis Riias konverentsi kõrvalt vabal ajal... Sest ma pean Riiast sõitma otse kaitsmisele.. Aga hetkel me ei tea veel milline see kaitsmine väljagi näeb..

7. Jooksvad ülesanded - iga nädalased kursuste ettevalmistamised; käsiraamatu tarbes tagasiside kogumine jne; IRIS projekti konverentsi jaoks osalejate leidmine Eestist; vanglas töö portfooliotega jne..

Uus algus

Vahepeal oli mul nädal puhkust. Mis möödus ei mingi üllatusena suhteliselt laiseldes. Ma olen haigena (just palavikus) nagu väike laps, kes aind jonniks ja midagi teha ei taha. Aga no tõesti oli väga halb olla. Ja siis nädalavahetuse veetsin Pariisis ja peale seda sõitsin selle nädala alguses Brüsselisse emaga kohtuma. Ma ei oleks elusees osanud arvata, et selline ringi reisimine nii ära väsitab. Brüsselis oli meil väike koosolek ka seoses meie suure projektiga. Arutasime natuke plaane ja kohustusi. Ja mu praktikakoha juhendaja esitas mulle palve, et kas ma oleksin valmis Riia kohtumisel, aprilli alguses, viima läbi töötoa isikliku protfoolio koostamise teemal. Muidugi ma olin nõus, kuna vangidega me juba seda teeme siis miks mitte aprill seda suurema grupiga alustada. Muidugi on vaja nüüd mul kogu info kätte saada (ajaline piirang, vahendite võimalused, grupi suurus jne) ja siis tuleb seda minikoolitust/töötuba ettevalmistama hakata. Sest vanglas on meil väga piiratud aeg ja vahendid, et ehk Riia jaoks saab asja nn suuremaks muuta. 

Mu postitus ei ilmunud reedel, miks? Mul ei olnud absoluutselt isu ega motivatsiooni kirjutada. Tekkis jälle küsimus, et miks. Ja siis ma jäin oma praktika blogi konseptsiooni üle mõtlema. See, et ma kirjutan päevade kaupa, et mis sai tehtud ning jõudsin järelduseni, et see on minu jaoks nii sisutu ja tuim kirjeldamine, mis ei kutsu mind üldse. Eriti kui mu nädala plaan on enamvähem sama koguaeg. Mida siis teha? Mõtlesin, et piisab sellest 4 nädala päevade kirjeldusest ning nüüd liigun edasi blogiga natuke teistmoodi. 

Esiteks hakkan kirja panema oma avastusi, muutusi või mingeid muud seike, mis mul nädala jooksul pirni põlema panid või ära kustutasid, naerma või nutma panid. Ehk rohkem sisu ja vähem tühja kirjeldust. 

Teiseks ma ei planeeri oma kirjutamisi enam, et igal reedel, päevade kaupa, korra nädalas. Mulle meeldib organiseeritus aga tunnen, et kui ma tahan, et see blogi oleks omamoodi abistaja mulle mu praktika jooksul siis ma pean seda rohkem hetke ajendi pealt kirjutama.

Kolmandaks kui mul on praktika tööga mitteseotud mured vm raskused siis ma ei sunni end kirjutama. Olgu siis kasvõi kaks nädalat pausi aga mis mõte on sulest välja pressitud kirjutisel, mis on üle korrigeeritud ja ei peegelda hetke olukorda. Hetkel on oma tervisega näiteks probleeme, mis isegi siis kui ma seda tunnistada ei taha on mu meeleolu üldiselt väga alla viidnud. Seega tähtsamad asjad enne.

Statistiliselt kokkuvõttes olen ma siin olnud juba 6 nädalat ning jäänud on veel 5. Aeg läheb kiirelt.

Ma teen aga kohe algust ühe seigaga vanglast, mis mu pead päris palju murdma on pannud. 

Ma olen tähelepannud, et vangla elu sarnanebki päris palju filmidele. Erinevad gängid ja võimuhierarhia süsteem. Millest ma seda järeldan? Nad väljendavad oma austust või mitteaustust väga tugevalt erinevate žestidega. Kuigi käepigistus on nagu tavaline rutiin kui keegi kursusele tuleb siis on käepigistusel ja käepigistusel väga suur vahe. Osad käepigistused on tugevad (mitte haiget tegevad loomulikult) koos silma vaatamisega ning siis on käepigistused, mille käigus sulle lihtsalt visatakse käsi sest peab ning silma vaatamisest võid unistada. Kinnipeetud veel omavahel lisavad sõprade puhul sõbraliku õlale patsutuse või teevad oma tervituse (erinevad käe liigutused). Ja mul olid need käepigistused täpselt pooleks. Oli 3 inimest, kellelt sain selle korraliku käpigistuse koos silma vaatamisega, tavaliselt lisandus küsimus kuidas läheb vms. Panin ka tähele, et need inimesed, kellelt sain selle korraliku käepigistuse, suhtlesid minuga ka kursuse jooksul rohkem. Küsisid nõu või lihtsalt küsimusi (peamiselt eesti kohta) jne. Teised kolm aga andsid alati tulles ja minnes loju käe ning keerasid iga kord pilgu ära kui käe andsid. Samuti ka eirasid nad mind kursuse jooksul palju. Mõistsin, juba algul, et ma olen nende poolt katseajal. Nii usalduse kui seeläbi austuse suhtes. Isegi kui nende näol oli tegemist toredate inimestega siis neile meeldib ikkagi piire katsetada. Ja seekord olin katsejänes mina. Ma ei lasknud nende silmnähtavast katsest mind ebamugavalt tundma panna ennast eirata ega ei öelnud ka ühtegi sõna nende tegelikult ebaviiska käitumise kohta. Suhtelesin ja aitasin neid, kes selleks soovi avaldasid. Samal ajal aga tegelikult vaevas väga mu pead, et kui osade usalduse võitmiseks piisas sellest, et usaldasin neid ning avasin ennast kui nemad sama tegid, kuulasin ja olin mõistev jne siis mida nende teiste puhul vaja oleks? Ja muidugi ilma, et nad tunneksid, et neil on mingi võim mu üle ja liiga palju püüan. Sest nendega tuleb olla ka samaaegselt väga konkreetne ja karm teatud piirides. Muidu sulle nn istutakse kiirelt pähe. Siis juhtus aga midagi väga oodamatut. Peal 2 nädala taust juhtumit ühe kursusel osalenud kinnipeetuga, kus ta palus mul vanglasse telefoni sisse smuugeldada ta jaoks ning vastutasuks pakkus raha. Kui keeldus proovisin ta minuga manipuleerida, mis silmnähtavalt tõi muige ka nende samade vangide näole, kes mind väga ei austanud. Muidugi tõi, sest see tegemist oli ridade vähele peidetult väga alandava manipuleerimisega. Ma üritasin säilitada kõige emotsioonitumat nägu, mis ma üldse suutsin ning keeldusin endiselt ning pöördusin oma tegemiste poole. Kuna aga sellistest asjadest me oleme kohustatud ka juhtkonda teavitama siis peale minu tunnistuse kirjutamisest eemaldati see isik kursuse programmist. Mitte selle pärast, et ta midagi keelatud küsis vaid sellepärast, et nii käitudes puudus tal täielik austus minu vastu ning tee mis tahad on vanglas omad "reeglid" ning andeks andmised ei saa käiia nõnda lihtsalt. Nüüd eelmisel nädalal kui kursus peale nädalast pausi uuesti toimus seletasime teistele liikmetele ära, miks antud isik programmist eemaldati. Ja et see ei ole aind selle pärast, et ta ei austanud mind vaid ka seetõttu, et midagi sellist üritades ta ei austa seda võimalust, mis talle antud on. Seega ta pole teeninud ära sama, mida teised kinnipeetud, kes programmis nn ausalt ja püüdlikult osalevad. Peale seda seletust muutus kõik. Tekkis hetk ruumis kui kõik kinnipeetud vaatasid mu otsa ning sain väiksete noogutavate naeratuste osaliseks. Kui ma algul tegelikult lausa kartsin, et milline on nende reakstsioon. Et äkki tembeldatakse mind kui "kitseks" siis tegelikkus oli hoopis vastupidine. Sellega ma võitsin nende austuse ja usalduse. Peale seda vestlust suhtles kogu grupp minuga võrdväärselt ja suurimaks üllatuseks oli üks isik, kes enne ei vaadanud isegi mulle otsa aga nüüd soovis mulle näidata, kuhu ta oma matemaatikaga on nädala jooksul jõudnud ja rääkida kuidas tal eksamid läksid ning üldiselt mis õppimise talle raskeks teeb ja mis aitab. Ma olin täielikult üllatunud ja õnnelik. Ma tundsin esimest korda, et see keskkond on õppimiseks väga hea. Kui kursuse alguses olin saanud veel paar löjut kätt siis kursuse lõppedes sain kõigil korraliku käepigistuse, silma vaatamise, head soovid ja mõned neist õppisid isegi ära kuidas eesti keeles "nägemist" öelda.

Ma ei ole veel suutnud välja mõelda, mis see klikk nende jaoks täpsemalt oli. Kas nad vajasidki rangemaid piire, et ma näitaks, et mul on tõsti taga või oli see hoopis tänulikkus, et see teatud isik grupist eemaldati. Ma usun vähem, et asi oli ranguses, sest õhkkond oli peale seda vestlust täielikult vaba ning ei tundunud kuskilt otsast, et ma oleks neid nüüd hirmutanud viisakas olema. Pigem usun, et nad olid ka natukene selle isiku mõju all sest ta oli väga manipuleeriv ning tunnetasid samuti, et ta ei vääri seal olemist. Ning tema grupist eemaldamine oli ka nagu justkui tunnistus teistele näitamaks, et nad on seda väärt. Või oli seal taga hoopis midagi kolmandat. Keeruline, ma ei tea, aga väga tahaks teada. Eks ta oli kokkuvõttes mitmete asjade mõju kokku.

Tegelikult juhtub üldse mul nii huvitavaid seiku, hetki, mida ma väga sooviks mõista. Tahaks arusaada ning näha asjade tagamaid. Aga ma üritan. Silmad, kõrvad ja mõistus avatult.

Neljas nädal ehk jäin hiljaks ja olen haige!

Uhh. Eelmine nädal möödus nii kiirelt. Sel nädalal on mul "vaba nädal" sest neil on mingi karnevalinädal ehk tavakoolid ja seega ka Tabora ei anna see nädal kursusi. Vabaks nädalaks ma seda ei nimetaks sest mul on rodu ülesandeid vaja täita ehk ma olen ülimalt õnnelik, et neil selline imelik karnevali nädal on. Ma ei ole saanud veel sõnagi oma arenguprojektist paberile - kõik peas või kuskil märkmetes - seega nüüd võttsin eesmärgiks see nädal sellega ühelepoole saada. Samuti annab see mulle aega oma seni olnud kursusi analüüsida ja edasist plaani teha. Jaaa tuleb käsile võtta ühe väiksema projekti kirjutamine ühele organisatsioonile. Mis ma siis aga eelmisel nädalal tegin? 

.. oli viimane päev Leader arendusprojekti täiendamiseks ning lihvimiseks. Päeva lõpuks, ehk kuskil öösel kella kaheks oli mul mõistus juba nii otsas ning tundisin kuidas pea tahaks plahvatada. See oli üks töisemaid päevi mu elus kus ma reaalselt hommikust poole ööni tööd tegin. Aga see oli lõpuspurt ning vahest võib sellist ületöötamist lubada. Mulle väga meeldis ka selle projektiga töötamine ehk selle loomine. Tegemist oli nagu ma koguaeg öelnud olen arenguprojektiga, mis sai siis alguse sellest, et mul tuli analüüsida Leader meeskonda ning leida nende arengukohad. Sealt edasi otsisime lahendust, et saaks võimalikult palju arengukohti korraga lahenduse ehk seitse kärbest ühe hoobiga. Saigi üles leitud kaks peamist algprobleemi kust ka ülejäänud asjad viltu hakkavad kiskuma. Siis kaardistasin teatud alateemad, mis oleks Leadrile olulised. Kuna olen Leadriga enne palju kokkupuutunud ja see ei olnud mu esimene uuring nende suhtes, siis kasutasin ka varasemaid andmeid teemade kaardistamise juures. Järgmiseks sammuks oli koolituskutse koostamine, mis sai saadetud välja neljale valitud koolituskeskusele. Muidugi samal ajal iga sammu juures tuli see ka projekti kirja panna. Kõik analüüsid, põhjused, mõtted, ideed, plaanid, eesmärgid, riskid - mis iganes. Kui koolituskutsetele olid koolituspakkumised vastu tulnud (kolm tk) siis analüüsisin igaüht neist ning valisin analüüsi tulemusena välja sobivama. Kõik pakkumised olid head ning seega tuli väga pingsalt jälgida, et mis sobitub just ikka kõige paremini Leaderiga. Kui koolituspakkumine välja valitud siis polnudki enam palju minna. Sellest lähtuvalt sai paika panna tegevuskava jne. Viimaseks sammuks jäi veel eelarve koostamine ning põhjendamine. Kas projekt oli aga piisavalt hea, et rahastust saada, seda ma ei tea. Eks näis, ma väga loodan. Ma jäin aga rahule. Minu jaoks tundus projekt väga loogiline ning igal sammul küsisin endalt miks ja üritasin kõike väga põhjalikult lahti seletada. Nüüd tuleb vaid oodata. Projekt valmis umbes kahe nädalaga ehk päris kiirelt aga sinna alla läks ka ikka igapäev palju tunde.

Oi ma olin väsinud. Magasin paar tundi öösel ja ärkasin uuesti varakult, et enne kella 9 veel kogu projekt korralikult läbi lugeda. Seejärel Leader tegevjuht allkirjastas selle ning pani Küski poole teele. 

Järgmiseks tegelesin paar tundi uue kursuse ettevalmistamisega. Mul ei olnud õrna aimugi kui palju inimesi, millisel tasemel jne mind pealelõunat ees ootab. Seega valmistusin ette nn igaks juhtumiks. Märkisin üles erinevaid küsimusi, et mis infot mul ja miks neilt oleks vaja saada ning otsisin välja erinevaid harjutusi, selle info kogumiseks. Sest kogemus juba näitas, et niisama küsimine nende puhul ei kanna üldse vilja. Kella üheks liikusin siis Athenas jaaaaa oh üllatust. Peale tundi ootamist sain aru, et keegi ilmselt ei tulegi. Mis on ka alati võimalus nende puhul, et kõik otsustavad korraga mitte tulla. Tore lugu eks. Mis seal ikka - sammusin tagasi ühikasse. Ja olin salamisi õnnelik, et nii läks sest ma olin väga väsinud. 

Aga ega sellega siis töö otsa ei saanud. Mul oli vaja veel ettevalmistada kolmapäevane kursus ning ka portfoolio teemaline infomaterjal. Sain kinnitust, et saan kahe kinnipeetuga portfoolio loomisega tegeleda kolmapäeva õhtul. Soovisin enda jaoks mingi kondikava kokkupanna, et ma midagi olulist ära ei unustaks. Materjali loomisel keskendusin just sellele, kes need kaks meest on. Kuna nad on tegelikult minuga oma elu palju jaganud ning seetõttu tean, millega nad on tegelenud ja kuhu nad edasi tahavad liikuta. Lähtusin materjali koostamisel sellest saadud infost, et anda neile võimalikult palju neist lähtuvaid ideid. 

Kolmapäeva hommikul lähen nn tööle kella 12neks Seega on mul hommikul aega vajalikke ettevalmistusi teha. Teadsin, et neljapäeval saan Antwerpis endale kaks uut kursust ning seega tegelesin jällegi ettevalmistusega. Ma arvan, et minu praktika märksõna ongi üks suur ettevalmistamine. Samas ma tunnen suurt vastutust oma kursuste ees ning seega olen endaga ka suhteliset karm. Loen eelnevalt kõik planeeritud ülesanded läbi ja mõtlen, et mis on olulised reeglid vms mida peaksin kindlalt vajadusel oskama seletada. Üritan leida võimalikult vaheldusrikkaid meetodid sest nad on üldiselt vastumeelsed ning seega peab neid kuidagi motiveerima. Ma tunneksin end väga halvasti kui saan hiljem teada, et mõni neist eksamil põrus. Kuigi mu kolleegid ütlevad selle peale, et kui nad ikka ise ei liiguta ennast siis pole see minu süü. Mina aga leian, et kui nad on juba sinna kursusele vabatahtlikult tulnud ja mina neid liigutama ei suuda panna siis olen ikkagi mina kehv koolitaja. Nad on küll "rasked pähklid" aga ega see ei saa olla ebaõnnestumise vabanduseks. Seega tuleb lihtsalt pingutada.
Nii aga kolmapäevasest kursusest siis. Algselt oli kohal kaks inimest. Mõtlesin, et no okei nii väheste inimeste osavõttu ma ei olnud arvestanud aga selgus, et paljudel neist oli esmaabi eksam sel päeval. Seega arusaadav. Õnneks tuli kohale ikkagi neli inimest.

Täispikk tööpäev Antwerpi Athenas. Mind ootas ees jälle kaks uut kursust - üks enne ja teine pärastlõunal. Esimese kursuse puhul valitses täielik segadus. Esiteks oldi unustatud vajalikud mapid ehk koolitusmaterjalid nende jaoks kokku panna. Ja teiseks oli grupp oma inglise keele tasemelt liiga erinev, et koos õppida. Jah see on kindlasti võimalik ja saab kasutada teiste grupi liikmete teadmisi, et nad nagu omavahel jagaks neid. Kuid kuna mull on nüüdseks antud viis kursust (lisandub veel üks teisipäeva õhtuti vanglas) siis ütlesin ära, et mul ei ole lihtsalt resurssi rohkem. Et minu jaoks sobib kas grupi poolitamine või see et keegi need üle võtab. Sest ma ei taha teha asju pooles vinnas, et no äkki veavad välja kui ma tean, et ma ei ole lihtsalt võimeline neile maksimumi andma. Arutasin olukorda kolleegidega ja lubasid uurida kuidas ja mida teha annab. Arutasime peamiselt selle grupiga kuidas nad ennast ise tunnevad seoses inglise keelega. Et mis valmistab raskusi ning milles on head. Samuti üleüldiselt õppimisest üldse. See järel mängisime mõned mängud, et tänu sellele kõik "peaks" rääkima ja ma saaks näha milline on nende keeleline tase.

Teine grupp on väike paar inimest, kellel on olnud juba ära suuline eksam ning kohe varsti ootab ees kirjalik. Tegemist oli väga moriveeritud kahe noorega (kes kohale olid tulnud..). Vestlus nendega kujunes väga meeldivaks. Arutasime ideid, et millised meetodid nad ise tunnevad, et neid aitaks jne. Panime natuke paika plaani kuidas edasi liikuda ning seejärel andsin neile prooviks erinevaid kirjutamise ja lugemisega seotud ülesandeid ja lasin neil vabalt arvamust avaldada, et mis nad tunnevad nende meetodite suhtes.

Kulus terve päev IRIS projekti taaskordsele läbitöötamisele, et selles loogiline maatriks luua. Imelik oli seda teha sellises järjekorras. Muidu koostatakse ikkagi loogiline maatriks ning seejärel võtad selle projekti tarvis osadeks nüüd aga pidin tegema kõike vastupidi. Tegemist on ka väga mahuka projektiga, sest selle kestvus on tervel kaks aastat. See maatriks tuli 9 lehte pikk. Ma loodan, et see jääb ka mu elu pikemaiks projekti loogiliseks maatriksiks :D Selleks kulus veel tegelikult ka pühapäeva õhtupoolik. Aga sain valmis ning tööga oldi väga rahul. Avastasin ka paar "viga" või mööda rääkimist, mille kohta siis neile eraldi kirjutasin, et nad oskas tähelepanu pöörata neile.





uhhhh kui vähe motivatsiooni mul seekord selle postituse kirjutamiseks ikka oli. Kaks päeva võttis valmis saamine aega. Sest ma olen haiguse poolt täielikult maha murtudMa arvan, et minu suurim väljakutse selle aja jooksul siin ongi endas tasakaalu leidmine ning enesemotiveerimine.